Siit tuleb minu elu esimene blogipostitus. Mul on väga hea meel, et sa oled seda minu lehele lugema tulnud.
Kes ma siis olen? Ma olen Avinurme Gümnaasiumi inglise keele õpetaja. Olen õpetajana töötanud 15 aastat.
Tegelikult pidi minust saama järgmine Ally McBeal, aga kuna ma ei saanud ajaloo riigieksamil piisavalt punkte, siis asusin ema soovitusel õppima Tartu Ülikooli põhikooli reaalainete õpetaja erialale. Just! Asusin õppima matemaatikaõpetajaks ja välja tulin hoopiski inglise keele õpetajana :). Matemaatika oli põhikoolis minu lemmikõppeaine, aga ülikoolis sai seda kuidagi liiiiiiga palju. Kuna mul tuli magistriõppes valida lisaks matemaatikale ja sotsiaalpedagoogikale veel üks eriala, siis valisin inglise keele. Tänu suurepärastele õppejõududele – Kristel Ruutmetsale ja Piret Kärtnerile – teadsin, et inglise keel on just see, mida ma õpetada tahan!
Minu esimene töökoht oli Tudulinna Põhikoolis. See oli niiiiiii pisike ja armas. Kahjuks põlesin ma esimese paari aastaga suure leegiga läbi. Võib olla oli asi selles, et asusin tööle 1,5aastase lapse kõrvalt ajal, mil mul olid magistriõpingud veel pooleli. Ma ei tea. Kindlasti oli seal ka teisi põhjusi. Lisaks suurele koormusele, liitklassidele ja pingetele osade kolleegidega sattus mulle ka väga keeruline klass juhatada. Tundsin, et kukkusin klassijuhatajana läbi ja andsin klassi ära. Ühesõnaga, algus ei olnud kerge 🙂
Õnneks jäin mõne aasta pärast uuesti lapseootele. Pakkisin kõik kooliasjad kokku ja viisin keldrisse ära. Ma ei puutunud neid terve aasta! Ma ei lugenud kooliga seotud artikleid, ei vaadanud videoid jms. Tahtsin kõigest täiesti eemale.
Kui mu noorem laps oli umbes aastane, tuli mul huvi koolitöö vastu tagasi. Tassisin keldrist tasapisi asju tuppa ja hakkasin materjale koostama. Sain väga palju inspiratsiooni ameerika õpetajatelt, kelle videoid ma Youtube´s vaatasin.
Umbes aasta pärast läksin ma tagasi tööle, aga mitte Tudulinna, vaid Avinurme. Andsin tegelikult enne lapsehoolduspuhkusele minekut ka Avinurmes 1.-4.klassile tunde. Mäletan, et mulle ei meeldinud kahes koolis töötada. Ma ei kuulunud just kui kumbagi. Ja see pidev kahe koha vahel vuramine! Ühel aastal oli mul tunniplaan selline, et 1.tund oli Avinurmes ja 2.tund Tudulinnas. Vahetund oli 10minutit ja Avinurmest Tudulinna 15km. You do the maths! See oli jube aeg!
Igatahes! Pärast kahte aastat kodus olemist olin tegutsemistahet täis! Tööle tagasi sain ma vaid 6 ainetunniga nädalas. Mis tähendas seda, et mul oli terve maa ja ilm, et huvitavaid tunde ning materjale ette valmistada, erinevaid üritusi korraldada ja projektidest osa võtta. Viisin läbi inglise keele ringi nii koolis kui lasteaias. Nii väike ainetundide arv tähendas ka seda, et mu palk oli suhteliselt olematu.
Edasi hakkas mul koormus järk-järgult kasvama. Praeguseks on mul 19 ainetundi nädalas. Ma ütleks, et kõige mõnusam oli töötada umbes 15 ainetunniga nädalas. Hetkel tunnen ennast ikkagi kui orav rattas. Mulle meeldib väga tunde ette valmistada ja materjale koostada – see on nii loominguline tegevus, aga kahjuks täiskoormuse juures ei jõua seda nii palju teha, kui tahaksin.
Selline sai siis minu õpetajaks saamise lugu! Järgmises postituses kirjutan lähemalt sellest, kuidas minust ettevõtja sai.
Kristi Lõbu
