“JÕULUD (“Mul on … kellel on … + pildikaardid)”

Mäng “Mul on … kellel on …” käib järgnevalt: kaardid jaotatakse õpilaste vahel ära. See, kes alustab, ütleb oma kaardilt: “Kellel on …?” ja nimetab, mis on tema kaardil pildiga kujutatud. Näiteks: “Kellel on “jõuluehted”?”. See, kellel on vastav kaart, vastab: “Mul on “jõuluehted”. Kellel on “piparkook?” jne.

1. Lihtsam variant – õpilased nimetavad, mis on pildil.

2. Raskem variant – õpilased kirjeldavad oma sõnadega, mis on kaardil (Aliase moodi). Esimene inimene ütleb: “Kellel on see, mida riputame jõulude ajal kuuse külge?” Järgmine ütleb: “Mul on jõulukaunistused! Kellel on magus asi, mida jõulude ajal sööme?”

3. Õpilased näitavad liigutustega, mis on pildil (sõnu ei kasuta).

4. Liikuv variant: Õpetaja kleebib kaardid seintele / asetab põrandale  ja ütleb esimese lause: nt “Kellel on “jõulukaunistused”?”. Õpilased hakkavad mööda klassi ringi liikuma ja õiget kaarti otsima. Kes leiab, võtab kaardi endale ja ütleb järgmise fraasi. Tore meetod liikumispausideks!

Pildikaartidega saab mängida ühendamismängu. Õpetaja lõikab pildi küljest sõna ära. Gruppides peavad õpilased pildi ja sõna jälle ühendama. See on tore meeskonnatööharjutus, mille kaudu saab ka keelt õppida.

Võib ka teha nii, et õpetaja kleebib pildid (ilma sõnadeta) klassi seintele. Õpilaste vahel jagatakse ära sõnad. Kõik otsivad enda sõnale sobiva pildi ja kleebivad selle pildi juurde. Nii saab õpilastega koos tekitada rääkivaid seinu (LAK-klassiruumi). Võib ka teha vastupidi, et õpetaja kleebib seinale sõnad ja pildid jaotatakse õpilaste vahel ära.

Lisaks saab kasutada pilti ja sõna õpilaste paari panemisel.

Kui pilt sõnaga on seinal, siis saab mängida aliast. Üks paariline näitab žestiga üht kehaosa ja teine nimetab sõna.